Kui koolis puudub turvatunne, jääb kõik muu tahaplaanile. Õppimine, suhted ja areng ei saa toimida keskkonnas, kus laps peab end kaitsma või hirmu tundma. Kiusamisvaba õhkkond ei ole luksus ega lisaboonus, vaid elementaarne eeltingimus õppimiseks ja inimeseks kasvamiseks.
KIVA (SA Kiusamisvaba Kool) talvekoolis töötuba tehes kinnistus minu jaoks taas üks lihtne, kuid oluline tõde: kiusamisvaba kool ei sünni reeglite ja projektide täitmisest, vaid väärtustest, mis juhivad meie igapäevast käitumist just siis, kui keegi ei vaata ja kui on kiire või ebamugav.
Kultuur algab sügavamalt kui käitumine
Töötoas kasutasime Robert Diltsi loogiliste tasandite mudelit, mis aitab väga selgelt mõista, miks ainult käitumise keelamine või parandamine ei anna püsivaid tulemusi. Kui me tegeleme vaid nähtava pealispinnaga, aga ei puuduta uskumusi, hoiakuid ja väärtusi, siis ei muutu tegelikult midagi.
Näide elust, mida olen korduvalt näinud: kooli seinal on suur silt „Me oleme hoolivad“. Samal ajal jookseb õpetaja koridoris nutvast lapsest mööda, sest kell heliseb ja tund peab algama. Laps tajub seda vastuolu hetkega.
Väärtus ei ole see, mis on plakatil. Väärtus on see, mis juhtub siis, kui on kiire, väsitav või ebamugav. Kui väärtused ja teod ei klapi, muutuvad ka parimad programmid tühjadeks loosungiteks.
KIVA kui elav väärtusruum
KIVA viis põhiväärtust – julge areng, heaolu ja rõõm, järjepidev pühendumine, teaduspõhisus ja tundetaiplik suhtlus – ei ole teooria. Need peavad olema elus igas pisikeses reageeringus ja saama toitu teadlikult planeeritud tegvustest. Neid praktilisi ideid, kuidas need väärtused igas kooliruumis rohkem „toidetud“ oleksid, koos otsisimegi.
Ma kutsun koole sageli küsima endalt väga lihtsaid, aga ausaid küsimusi:
- Mida me tegelikult märkame?
- Keda me päriselt kuulame?
- Mida räägivad meie valikud ja teod?
Just see viimane – konkreetsed teod ja valikud – kujundavad koolikultuuri rohkem, kui me sageli tunnistada tahame.
Õppetunnid mujalt maailmast: vahetund ei ole „paus“
Inglismaa ja Šotimaa koolide näited, mida talvekoolis jagasin, näitavad ilmekalt, kuidas väärtused tehakse nähtavaks ja kogetavaks (seal on palju nn „rääkivaid seinu“)
Vahetund kui strateegiline aeg.
Paljudes koolides ei ole vahetund aeg, kus täiskasvanud „hingavad välja“ ja lapsed on omapead. See on sotsiaalse õppimise ruum. Täiskasvanud on teadlikult kohal, liiguvad laste seas, mängivad kaasa, märkavad. Just see vähendab pingeid ja ennetab olukordi, mis muidu tekivad „pimedates nurkades“. KIVA vahetunnid on ühes Eesti koolis väga hinnatud, kus soovijad saavad kindlal ajal tulla oluliste teemade üle arutlema.
Käskude asemel kokkulepped.
Seintel ei ole keeldude loetelusid stiilis „Ära jookse!“ või „Ära karju!“. Selle asemel on „meie-kokkulepped“, mis on sõnastatud jaatavalt ja inimlikult: „Me liigume koridoris rahulikult, et hoida üksteist.“
Murepostkast kui usalduse sild.
Mitmes koolis on kasutusel murepostkastid – lihtne, aga väga mõjuv vahend neile, kes ei julge veel otse rääkida. See on tundetaiplik suhtlus praktikas: me anname lapsele sõnumi, et tema mure on oluline ka siis, kui ta ei oska seda veel välja öelda.
Kool kui väärtuste filter
Iga täiskasvanu koolis on väärtuste filter. Kui õpetajate toas räägitakse halvustavalt kolleegist või lapsevanemast, siis see on kultuur, mida me loome – isegi siis, kui lapsed seda otseselt ei kuule. Lapsed tajuvad ja kopeerivad hoiakuid väga täpselt. Kool on samuti väärtuste filter, sest reklaamid, sotsiaalmeedia, ühiskond pommitavad meid kogu aeg erinevate kahtlaste väärtustega. Kui poliitikute kiusav keelekasutus ei näita just parimat eeskuju, siis saame koolis siiski meile sobivad normid ja piirid määratleda ning mitte laskuda madalamale, kui ise oma väärtuste lati seame.
Koolikultuuri muutus ei alga uuest direktiivist ega järjekordsest projektist, vaid ausast küsimusest: „Kuidas meil päriselt läheb?“. Bulgaaria vanasõna ütleb, et mäed ei saa kohtuda, aga inimesed saavad. Muutus algab nendest kohtumistest, kus julgetakse maskid maha võtta ja väärtused paberilt pärisellu tuua.
Kokkuvõtteks
Kiusamist ei ennetata ainult reageerides – seda ennetatakse igapäevase tööga hoiakute tasandil. Kui väärtused on päriselt elus, tekib koolis „meie-tunne“, mis on tugevam kui ükski reeglistik ja kestvam kui ükski projekt. Just see „meie-tunne“ on kiusamisvaba kooli kõige kindlam vundament.
Merike Mitt
