Kui tahame, et meie lapsed saaksid elus hästi hakkama ja kasvaksid turvalises keskkonnas, siis tuleb neile juba maast madalast õigeid väärtusi õpetada. Kui vanalt tuleks väärtuskasvatusega alustada? Psühholoogide vastus on «null». Teisisõnu tuleb sellega alustada kohe, kui laps sünnib, aga võibolla isegi varem.
Richard ja Linda Eyre, kes on üles kasvatanud üheksa last, ütlevad äsja eesti keelde tõlgitud raamatus «Kuidas oma lastele väärtusi õpetada», et sellega tuleb alustada kodus, sest seal saab seda teha kõige varem, aga varajane mõju on isiksuse arengule kõige olulisem. Väärtuskasvatusega tuleks alustada niisiis lapse sündides ja kõigepealt iseendast.
Eeskuju nakkab
Lapsevanemad kasvatavad eelkõige eeskujuga. «Kuna lapsed käivad mitte meie sõnade, vaid tegude järgi, siis on väga oluline tähele panna, millistest väärtustest annab tunnistust meie enda käitumine. Lapsed on vanemate peegel. Just seetõttu on lapsed ka lapsevanemate kasvatajaks, muidugi vaid siis, kui vanemad on valmis kasvama,» kirjutavad autorid raamatu eessõnas.
Uuringute järgi peavad Eesti lapsevanemad kõige tähtsamaks head õpiedukust ja korralikku käitumist, mitte aga õpimotivatsiooni, julgust küsida või ideid teoks teha.
TÜ väärtuspsühholoogia professori Tiia Tulviste sõnul võtab väärtushierarhia kujunemine kaua aega ja toimub suuresti teadvustamata. Inimene võtab teda ümbritsevate inimeste ja kogu ühiskonna väärtustest valikuliselt omaks tema jaoks olulised. Väärtushierarhia kujuneb välja suures osas teismeeas ning stabiliseerub varases täiskasvanueas – 20ndatel eluaastatel. Hiljem on seda küllalt raske muuta.
Esikohal mõnus seiklus
Tartu Ülikoolis tehtud uurimused näitavad, et nii eesti kui ka eestivene varateismeliste väärtuste hierarhia tipus on stimulatsioon ja hedonism ehk seiklusrikas mõnus elu. Vanemad ja õpetajad peavad suurimaks väärtuseks heasoovlikkust: sõbralikkust, abivalmidust, lahkust.
Kuna õpetajate ja lapsevanemate väärtushierarhia ja arvamused sellest, milliseid väärtusi soovitakse lastes näha, on uurimustulemuste järgi Eestis küllaltki sarnased, saab kool kodu väärtuste arendamisel toetada. Edukas väärtuskasvatus ei toimi loengu vormis, vaid pikema aja jooksul kestvates aruteludes väärtuste ja nende järgimise olulisuse üle, heades näidetes ja eeskujus. Koolis tuleb arendada õpilastes aga huvi ja sallivust enda omast erinevate väärtushinnangutega inimeste vastu.
Väärtusi elatakse
Väärtusarenduse konsultant ja koolitaja Kristi Raava ütleb, et väärtusi elatakse. Väärtused on põhimõtted, mida oluliseks peame ja mille järgi toimime. Kui inimene väärtustab ausust, siis on ta iseenda vastu aus ja käitub ka teistega ausalt. Kui lapsevanem nõuab lapselt ausust, aga ise käitub silmakirjalikult, siis ei saa ta seda väärtust lapsele edasi anda. Kui väärtustest rääkimisele tegusid ei järgne, siis need elama ei hakka, sest lapsed tabavad selle ära,» selgitab Raava vastuolusid.
Kui kodused väärtused on nõrgad, hakkab noore väärtussüsteemi mõjutama väline maailm. Neil, kes koolis teisi kiusavad ja õpetajasse lugupidamatult suhtuvad, on enamasti jäänud puudu kodusest hoolivusest ja usaldusest. Nad pole kogenud kodus, et on midagi väärt.
Raava sõnul peab vanem olema visionäär, kes näeb ette ja teab, millist inimest ta lapsest kasvatada soovib.
Rahvapärimus tuleb appi
Väärtuskoolitaja Merike Mitt lähtub oma koolitustel Eesti rahvapärimusest.
Väärtuste nimekiri on väga pikk ja haridusasutused kõigega korraga tegeleda ei jõua. Nõnda soovitab koolitaja välja valida kõige olulisemad. Ise kasutab ta lastes väärtuste kasvatamiseks vanasõnu ja rahvajutte. Ta nimetab seda «Tarkuse hoidise» metoodikaks.
Mitt on rahvapärimusest leidnud vanasõnad ja tarkuseterad, mis kannavad kindlaid väärtusi. Lapsed valivad igal nädalal välja ühe vanasõna ja seletavad selle lahti. Lisaks moraalsetele juhistele, kuidas peab käituma ja et elus tuleb tehtu eest vastutada, saavad nad niiviisi ellu kaasa vanasõnad, mis on omaette väärtus, sest kannavad endas rahva mõtteviisi ja olemust.
Näiteks kõnekäänu «Igaüks on oma õnne sepp» kohta räägitakse lastele kõigepealt sepatööst. Metafoorilisest tähendusest, et ise vastutad oma elu eest, hakkab laps aru saama ehk alles koolis, aga ütlus jääb talle meelde.
Väärtused on inimestel erinevad, aga koos toimetades, olgu siis lasteaias või koolis, tuleb ühistes väärtustes kokku leppida. Siis on koos mõnus olla.
Loone Ots
lastekaitse liidu president
Väärtused ja nende hierarhia, samuti kõlblusega seotud mõisted on põhikooli riikliku õppekava, täpsemalt inimeseõpetuse osa. Kolmanda klassi lõpuks õpilane teab, mis on ausus, õiglus, kohustused ja vastutustunne – vähemalt nii palju või napilt, kui õppekava ette näeb.
Lahkus, isetus ja sõbralikkus on koostööoskused. Needki on õppekavas sees.
Aga ükski õpetus ei tööta, kui õpilane seda elus ei näe ja omal nahal ei koge. Ainus võimalus õpetada lapsele mis tahes väärtusi on eeskuju.
Kui ausad oleme meie, täiskasvanud, laste vastu?
Kas meil on ühed ja samad elureeglid nii meile kui ka neile?
Kas me oleme sõbralikud mitte ainult oma, vaid ka võõraste laste vastu?
Kas õpetajad hindavad, kiidavad ja laidavad õiglaselt?
Kas suur inimene austab väikest?
Kui sõprus ja heatahtlikkus oleks koolilaste jaoks väärtused, siis ei tõrjuks nad vähem võimekaid, vaesemaid või lihtsalt teistsuguseid kaaslasi, vaid püüaks nende eripära arvestada.
Kui kogu ühiskond vastab kõigile neile küsimustele (ausalt!) jaa, alles siis on meie laste väärtused kindlalt paigas.
Allikas: https://naine.postimees.ee/3016659/vaartusi-tuleb-elada-jutust-ei-piisa
Sirje Niitra
Postimees 7. detsember 2014
